Vaatamisväärsused

Harjumäe laululava ja puhkekoht

Harjumägi asub 2 km kaugusel Osulast Võhandu jõe äärest. Ülemjooksul kuni Vagula järveni nimetatakse jõge ka Pühajõeks, sest seda peeti pikse elupaigaks. Usuti, et kui visata vette midagi, mis ei ole puhas, tekitab see halba ilma.
Urvaste kirikuõpetaja Johanna Gutslaff avaldas 1644. aastal terve raamatu Võhandu pühakspidamise kohta. Gutslaffi teatel laskis Sõmerpalu mõisnik Hans Ohm 1640. aastal Harjumäe alla jõele veski ehitati. Sellele järgnesid 1641. ja 1642. aastal vihmane suvi, varased hallad ning suur viljakaldus. Inimesed arvasid, et põhjuseks on Püha jõe voolu takistamine.
Ühel ööl kogunesid talupojad kokku ja lõhkusid  veski maha. Kui mõisnik sellest kuulis, sai ta vihaseks ning käskis veski uuesti üles ehitada. See aga ei õnnestunud, sest kõik, mis päeval ehitati, talupojad öösel lammutasid. Vastuhakk võttis laialdased mõõtmed, appi tulid ka inimesed naabervaldadest ning isegi Lätist ja Pihkvast. Veski põletati maha. Harjumäe all jões on praegugi palju suuri kive.
Kirjanik Aino Kallas on neist sündmustest kirjutanud jutustuse „Püha jõe kättemaks“. 330 aastat hiljem, 1972. aastal avati nende sündmuste meenutamiseks Võhandu jõe paremal kaldal mälestuskivi (skulptor Lempit Paluteder).

Pühajõe legend

Võhandu jõge on ammustest aegadest Pühajõeks kutsutud. Legendi järgi olevat Võhandu veel imet tegev jõud, nõnda et rahvas rännanud kaugete maade tagant siia, et Pühajõe veega end pesta ja tervendada. Peale selle on Pühajõegi olnud vanarahva teadmises Pikse kodu. Pikne loob head ja kurja ilma, seepärast ei tohtivat jõge narrida.
Kõik veskid mis Võhandu jõele ehitati, hävinesid varem või hiljem. Kui Pühajõe vett oli laastudes ning lauatükkidega reostatud, siis oma vihas ja kättemaksuihas saatis kõrgem jõud selle kandi rahvale pikad ikaldusaastad ja näljaaja. Jõge talurahvas kartis ja samas austas.
Sõmerpalu mõisnik Hans Ohm tahtnud ehitada Võhandu jõele uhket vesiveskit. 1640. aastal kutsus ta Saksamaale kohale kuulsa ehitusmeistri Adam Dörfferi. Mõisahärra jutustas veskimeistrile jõe imelikust jõust ning kuulujuttudest, mille järgi jõgi kõigile, kes tema  vaba vett vangistavad ning sogavad, kätte maksab. Adam Dörffer aga ei uskunud seda juttu. Veenmaks mõisaperet ning talurahvast oma kartmatuses, lasi ta jõkke visata koeraraipe. Seda nähes rahvas ahhetas ja ohhetas, sest kardeti, et sedamaid käib piksesähvatus ning lööb jõe mõnitaja sinna paika maha. Aga seekord ei juhtunud midagi, justkui oleks jõgi oma vastase toetuse ära kannatanud.
Sõmerpalu veski ehitamine oli peagi täies hoos. Juba ehitatigi läbi niidu vägevat tammi, millele tehti vägev aluspõhi, mida ei saaks iga suurvesi hävitada. Pool Liivimaad vaatas aukartusega pealt, kumb peaks võidu saama, kas tõesti ei karda veskimeister jõe kättemaksu. Kui veski viimaks valmis sai, oli ta ehituse poolest uhkem ja suurem tervel Liivimaal. Vesi lasti renni, et ta vesiratast väntaks ja vilja jahvataks. Adam Dörffer uskus, et kui tema ehitatud veski talurahvale jahu kaks korda rohkem hakkab jahvatama, jätavad ka nemad ebausu ning muutuvad mõistlikumaks. Näis, et Pühajõgi oli oma saatusega leppinud.
Mõisarahvas korraldas talurahvale veski valmimise auks peo. Tantsiti, mängiti, naerdi. Kõigil oli lõbus olla. Korraga kostis hirmus piksekärgatus. Inimesed ehmusid ja jooksid kiljudes laiali. Nüüd teati, et Pühajões oli keenud kättemaksuiha ning nüüd purskab ta selle süüdlaste ning süütute peale. Nii juhtuski. Võhandu rahvast tabas uputus, hall ja nälg. See kestis terve aasta. Talupojad sõid juba õlgi sauna katuselt ja nõgesid nurga tagant. Et jäänud neil muud üle kui jõega lepitust otsida. Teati, et enne ilm selgeks ei lähe , kui veski on jõe teelt hävitatud.
Jürikuu viimasel päeval kogunes ligi 60 talupoega kirveste, vikatite ning kootidega Sõmerpalu veski juurde. Surmahirmus mehed hakkasid sakstele vastu. Veskihoone põletati maha. Juba järgmisel hommikul paistis päike ning hakkas siinse maa põlde kuivatama ning soojendama. Rahvas teadis, et see oli Pühajõe andeksand. Kaks päeva pärast Sõmerpalu veski hävitamist tulid siia abisalgad teistest mõisatest ning Rootsi seaduses järgi karistati julmalt kõiki veski hävitamisest osavõtnud.
Tõsi see on, et hiljem on Pühajõele veskeid juurde ehitatud, kuid praegu ei tööta neist enam ükski.
1972 avati Harjumäel Võhandu jõe kaldal Pühajõe vastuhaku 330. aastapäeva tähistamiseks mälestuskivi (skulptor Lembit Paluteder)
Legendi allikateks on Urvaste pastor Johann Gutslaffi saksakeelsed märkmed Pühajõe vastuhaku kohta. Soome-Eesti kirjanik Aino Kallas sai Gutslaffi 1644. aastal avaldatud teosest ainest proosaballaadi „Püha jõe kättemaks“ (1930) kirjutamiseks. Aino Kalda proosateosel põhinevat näidendit on lavastanud Eti-Marje Rannit ning Airika Saamo.

Helsekivi

Helsekivi on ohvrikivi, mis asub Tinnipalus Võru-Viljandi teel olevast Muuga sillast 1,1 km kirde poole, metsakvartalis number 58, Kaapsu talust umbes 1,5 km lääne poole. Kivi pealt olevat karjalapsed kunagi 1831. aasta vene viiekopikalise leidnud. Rahvasuu teav rääkida, et vanasti Tõnisepäeval olevat siia seepäid toodud. Kivi läheduses on väike allika, kuhu katku ajal veetud rattarummaga liha, et katk kaoks. Karjased vedanud sarvi pidi ümber kivi valget oinast. Kivi on pealt tasaseks põletatud, väikese lohuga, aga aukudeta, külgedelt murenenud, laiguti samblike ja sammaldega kaetud. Kivi pikkus on 6,2 m, laius 5,8 m, kõrgus 1,4 m ja ümbermõõt 18 m. Suur osa sellest kivirahnust on mass sees, välja ulatub 1,4 meetri kõrgune osa. Helsekivi on riikliku kaitse all.

Tõrvaajamise kivi

Osula tõrvaajamiskivi. Omaaegne tõrvaajamine käis nii, et tasasel pealispinnal oleva ringsoone sisse asetati kummuli pada. Selle alla pandi põlema männipuid või kasetohtu. Kuna tuli ei saanud piisavalt õhku, hakkas niimoodi materjalist tõrva välja valguma. Tõrv jooksis kivil olevate soonte kaudu kogumisnõusse. Kivi vanus on teadmata, arvatakse, et see võib pärineda 18. või 19. sajandist.